Tuli ja Vesi

Sa tulid nagu öö, salapärane ja vaikne,

mina – leek, kes ei oska muud kui särada ja käia.

Sinu silmad peidavad maailma, mis mind kutsub,

ja mu süda, mu rahutu süda, sind usub.

Sa kihutad kui torm, kui hommik ilma piirita,

aga ma tean, kuidas tuld hoida peopesas kinni.

Sa põletad mind, kuid ma naeran – see on hea,

sest sinus on too jõud, mis mind ellu jääma jääb.

Tuli ja vesi – me tantsime koos,

süda tuksub, kuigi vahel läheb soojaks, vahel koos.

Sa karjud ja naerad, mina vaikin ja vaatan,

aga kui sa mu käest kinni hoiad, siis ma sulan.

Su maailm on otsekohene, valus ja aus,

Sinu pilk on müsteerium, nagu kuuvalgus laus.

(Mõlemad:) Me ei ole lihtsad, aga koos me loome,

midagi, mis kestab – tules ja tormis, me loome.

Tuli ja vesi – me tantsime koos,

süda tuksub, kuigi vahel läheb soojaks, vahel koos.

Sa karjud ja naerad, mina vaikin ja vaatan,

aga kui sa mu käest kinni hoiad, siis ma sulan.

Sa oled mu vastand, mu mõistatus, mu torm,

ja mina su tuli, kes ei karda su vormi.

Kui maailm laguneb, me jääme veel,

sest armastus ei küsi – ta lihtsalt teab, et see on reaalne.