Mällu maailm

Kui hommik valgub üle maa,

kus vaikus sosistab, mis saab,

siis kusagil, kus tõuseb päiksekiir,

seal seisab tüdruk, kelle nimi viib…

Raili – süda soe kui kevadetuuled,

sammudes tantsib ta üle udu,

aga kõik, kes teda tundnud on,

teavad – ta on lihtsalt Mällu.

Mällu maailm, see on maagiline paik,

kus naer on sügav ja pilk alati paik.

Kui ta tuleb, siis vaikib aeg –

Raili, sa süttitad taeva lae.

Ta räägib vähe, aga ütleb kõik,

sõnad tal jäävad nagu kuldne hõik.

Iga lugu temaga saab tiivad,

iga hetk – kui mälestus, mis iial ei hääbu.

Mällu maailm, see on värviline tee,

kus ka hallis päevas särab tee.

Kui ta naeratab, siis teab ilm,

et Raili on siin – ja kõik saab ilmsiks.

Mällu, see nimi jääb helisema,

justkui tuul, mis sosistab merele,

ja kõik, kes kord ta kõrval on käind,

ei unusta teda iialgi enam.

Mällu maailm, su südames jää,

Raili, sind ei unusta keegi, ei iial, ei päeva.

Sest kui sina astud, siis ärkab maa –

ja kõik laulud sind meenutama jääb.