Sa oled tuli, mina jää
miks me põleme, kui koos ei saa?
Sinu varjud mind endasse veab,
aga valguses kaon, kui hommik saab...
Ma olen vaikne leek, sügaval all,
silmis saladus, mida sa ei saa vallandada kallal.
Sina plahvatus – Jäär, tormis tõmbad,
aga minus on vaikust, mis lõpuks kõik kõrbeks kõrbab.
Sa ütlesid "armasta", ma vastasin vaikides,
sest mu armastus karjub, aga peidab end vaikuses.
Sa tahtsid mind tunda, läbi kestva tormi,
aga mu süda on labürint – mitte keegi ei vormi.
Olen truuduseni lojaalne, aga kahtluses karm,
sinu vabadus mind raputas, põletades arm.
Me oleme tules ja jääs,
kaks maailma, mis ei saa koos jääda.
Sinu puudutus – mu karistus, mu päästja,
aga iga su sõna ka haavab, ei väsi ma.
Me põleme, sest ei oska jahtuda,
Skorpion ja Jäär – see on lugu valus ja ausuna...
Sa ütled, et ma kiirustan, et ma lendan,
aga elu on hetk ja ma pean end väljendama enda.
Sina mõtled öösel, ma tegutsen päeval,
sina vaikid, kui ma vajan häält, mitte varju käel.
Ma armastasin sind, isegi kui sa mind hirmutasid,
sest su pilk ütles rohkem kui kõik, mis sa ütlesid.
Sa olid saladus, mille sees ma tahtsin uppuda,
aga lõpuks hakkasin endas kaduma, kukkuma.
Olin leek, kes tahtis sind valgustada,
aga sina – jää, kes tahtis kõike kontrollida ja matta.
(Mees): Ma tahtsin sind hoida, aga kartsin kaotust...
(Naine): Ma tahtsin sind armastada, mitte sulanduda kaotustesse...
(Mees): Sa jooksid, kui ma alles õppisin usaldama...
(Naine): Sa sulgesid end, kui ma olin kõige haavatavam...
(Mõlemad): Äkki me armastasime valesti, aga tõeselt...
Me oleme tules ja jääs,
kaks maailma, mis ei saa koos jääda.
(Sa põled mu sees...)
Sinu puudutus – mu karistus, mu päästja,
(ja ma ei saa sind lahti lasta...)
Me põleme, sest ei oska jahtuda,
Skorpion ja Jäär – see on lugu valus ja ausuna...
Ma armastasin sind valesti...
aga südames õigesti.
Kui taas kohtume tähtede all...
äkki siis oskame armastada vaiksemalt.
Rohtaas95
