Jämejala Vals

MALE

Verse 1

Heina vahel vana tee viib vaikse maja manu, hommik udune, mul süda nagu roostes kanuu. Viljandi tuled kaugelt veel jõkke maha vajõ, aga minu mõtted joosevad, ükski kinni ei jää. Taskun kulund paber, täis soditud ridu, nimed, majad, politsei ja katkised pidu.

Keegi ütles: „Poiss, sa oled must lammas siin.” Ma vasti: „Ei, ma olen lihtsalt inimene, viil.” Mulgimaa tuul ütleb tasa: „Ärä pelgä, veli,” mets om vana tunnistaja, jõgi hoiab heli. Kui muts läheb segi ja öö ei anna und, siis kõige raskem samm om vahel just see tund.

FEMALE

Pre-Chorus

Ära küsi, miks silmad vihma täis, mõni hing lihtsalt liiga kaua üksi käis. Sii ei murra sind, sii kuulab su häält, vahel algab kodutee just kõige vaiksemast päeväst.

DUET

Chorus

Jämejala maja, ära kutsu seda hirmuks, iga akna taga keegi otsib jälle pilku. Must või valge lammas – me kõik tahame valgust, käest kinni vahel piisab rohkem kui tuhat tarkust. Jämejala maja, kuu paistab üle maa, vana kitarr ja 808 lööb südames kaasa. Sina ütle „jää”, mina ütlen „ma saan”, läbi kõige tumedama öö me om ikkagi maan.

MALE

Verse 2 – Rap

Yeah… Mul pole kuldketti, ainult kulunud jope, jalatsil pori ja peas sada stoppi. Seinad ei räägi, vaid mina neid loen, iga kriips nagu kiri, mida hommikul toon. Hambad katki? Elu pole reklaam, iga arm jätab rütmi, iga valu jätab raam. Nägin venda, kes vaikides aknast välja vahtis, nägin õde, kes ütles: „Hinga… küll päev taas tahtis.” Politsei sinine vilkus kord minu loos, aga kõik ei tähenda süüd, vahel lihtsalt kaos. Mõni põgeneb tänavalt, mõni iseenda eest, kõige pikem sõit toimub inimese seest.

FEMALE

Verse 3

Ma tulin siia mitte kedagi parandama, vaid meenutama, et süda oskab veel armastada. Su nimi pole diagnoos ega lukus uks, sa oled rohkem kui üks raske läbielatud lugu. Läits kord vanaema mööda Halliste teed, ütles: „Inimene jääb inimeseks ka siis, kui murdub meel.” Need sõnad kannan nagu hõbedast salli, kui öö jälle sosistab ja taevas läheb halliks.

DUET

Bridge

Me ei ole seinad… Me ei ole sildid… Me ei ole mineviku kõige valjemad hüüded… Sii om paik, kus vaikus õpib rääkima, kus katkine laul võib uuesti helisema hakata. Kui sina kukud, ma ütlen: „Tule veel.” Kui mina murdun, sina hoiad mu meelt.

MALE

FEMALE

Final Chorus

Jämejala maja, hommik tuleb tasa, udu tõuseb põldudelt ja valgus leiab maja. Pole tähtis, mitu korda maailm ütles „ei”, me kirjutame uue salmi, kuni süda jälle näeb teid. Jämejala maja, vana tee ja noor laul, kantri kitarr nutab, räpi trumm teeb pauk. Sii om meie lugu, mitte häbi ega hullus, vaid kaks häält ühes loos ja tagasi tulnud julgus.

OUTRO

Heina vahel liigub tuul… Akna taga keegi lehvitab.

Mina lehvitan vastu.

„Ärä pelgä…”

Ja tee läheb edasi.