"Kolm nädalat kukkurloomadega"
Eestist lendu tõusime, seljad sirged, silmad rõõmsad,
24 tundi õhus, lend nii pikk, et sokid nutsid.
Kohvrid tulid, me ka kuidagi,
ja juba Sydney päike paitas meid kui vana kaisukaru, ai-ai-ai!
Oi Austraalia – kuum, suur ja lai,
meil rendikas all ja rool on teisel käel, ai-ai-ai!
Kängurud ja koaalad, sisalikud ka,
ja üks prussakas, kes krõbises kui katkine garaažiuks – ja meie ei saanud magadaaa!
Kolm nädalat ringi tiirutasime,
GPS käskis "pööra vasakule", meie sõitsime... õigesti (ime!).
Ujusime basseinides, nagu delfiinid
(ainult rohkem kremeeritud ja vähem graatsilised, noh... ikka inimesed!)
Oi Austraalia – päikest ja higi,
iga päev uus seiklus, iga õhtu uus "kas see on putukas või mini-T-rex, äkki?"
Koopad, mäed ja kaktused ka,
ja see prussakas, kes suri dramaatiliselt selili, aga ikka põrises – oeh, mida saaaa?!
Känguru vaatas meid kui veidrikke,
koaalad magasid – noh, mis elu see on, 20 tundi päevas nagu tudeng sessi eel!
Meie ronisime mäkke ja koopasse,
kus giid ütles: "Siin elab nahkhiir!" – ja me kõik läksime äkitselt väga madalaks.
Oi Austraalia – kuum, suur ja lai,
kõik elukad siin kas hammustavad või teevad häält, mis ajab karvu püsti, ai-ai-ai!
Aga basseinid olid mõnusad ja päikeseloojangud ka,
kui vaid see prussakas poleks karjunud oma selili unenäos: “MA POLE VEEL LÄINUD, AAA!”
Kolm nädalat täis liiva, naeru ja päikest,
tagasi Eestisse tulime, nahk pruun ja mõistus kergelt kärssand.
Aga kui küsid, kas läheks veel – siis jah, muidugi!
Ainult järgmisel korral võtame kaasa prussakakarbi ja telgi!
Oi Austraalia – me armastame sind,
kuigi prussakad võiksid vähem olla nagu lendav Rolling Stonesi trummimees, kindlalt hind!
Aga seiklused jäävad meelde, päevad ja ööd,
ja meie laul nüüd kestab – nagu see põrisev prussakas, kes ei teadnud, kuidas välja lülituda!
