Vaba kuid kinni

Elu rütmis

Tänaval kõnnin, mu mõte on vaba,

keegi ei ütle, mis õige, mis paha.

Süda mul tuksub kui trummide kaba,

elu on kiire, kuid mina ei kaldu.

Päeval ja ööl oma rada ma käin,

reeglid ei seo, kuid teisi ma taban.

Siht on mul silme ees, alla ei käi,

sest oma häälega maailma hoian.

Tänav on lava ja sõnad on relv,

tõde on sees, mida ridadega loon.

Vahel on raske, kuid sirgena selg,

edasi astun ja kõrgemale poon.

Mikrofon kätte ja tõde ma räägin,

kuula mind hästi, sest sõnum on puhas.

Hinge ma valan ja paber ei väsi,

muusika sees minu süda on tuhast.

Pole mul uhkust, kuid tean, mida teen,

riimid kui torm üle tänavate käivad.

Päris ja aus olen igas ma vees,

muusika sees kõik mu mõtted nüüd näivad.

Ära sa peatu, kui süda on leek,

leia see viis, mis sind edasi kannab.

Põlevad read on kui särav majakas,

teed nad sul näitavad, hirm sind ei tapa.

Kinni ei hoia mind reeglid ja raamid,

mõtetes vaba kui tuul üle linna.

Tean, et ma suudan ja suund on mul kindel,

kõrgemale lennates tõde ma annan.

Siin ma nüüd seisan ja tulevik hüüab,

maailm on minu – ja ma teda kuulan.

Veel kõrgemale

Aeg ei peatu, see veereb kui kivi,

muusika voolab ja süda lööb takti.

Rütm minus tuksleb kui kiire ja kibe,

riimid mul põlevad, hing on kui vaha.

Kõnnin ja tunnen, et taevas on lahti,

vabadus tõuseb kui leek minu sees.

Ükski reegel mind paika ei aseta,

minu tee, minu viis, minu võit, minu tee.

Ei loe, mida räägivad need, kes mind piiravad,

ise ma loon oma maailma reeglid.

Pole ma nukk, keda niidid siin liigutaks,

olen see hääl, mis on vaba ja ehe.

Tänavad räägivad, kuulata tuleb,

igaüks leiab siin oma takti.

Elu on laul, mida südames tunnetan,

iga uus salm on kui samm jälle edasi.

Siin olen mina ja siin on mu rada,

paber ja pliiats on relvad mu käes.

Kirjutan hetked, mis tõusmas kui lained,

laine peal sõuan ja kaduma ei lähe.

Linn on kui lava ja öö on mu saal,

kuulajad kuulevad, teavad mu häält.

Sõnum on selge ja hinges on tuli,

tõde on minus ja muusika pulss.

Ei kuku, ei lange, vaid kõrgemale,

unistus sirutub taevasse teel.

Päike kui loojub ja tõuseb taas homme,

tean, et mu lugu jääb helisema veel.

Uus peatükk

Ma pole see, kes jääb ootama und,

kui elu on kutsumas, astun ma välja.

Tänav on elus ja rütm minus pungub,

iga uus hetk loob loo mulle käega.

Kuula ja vaata, mis toimub mu sees,

süda lööb kiirelt ja hing minus tantsib.

Kõik see, mis päris, mind elus vaid hoiab,

kaotan kui vajun, kuid tõusen kui valgus.

Kõrged on majad ja sillad on pikad,

kõndida tuleb, et kuhugi jõuda.

Elu on risk, see ei anna sul kindlust,

ainult need püüavad, kes oskavad tõusta.

Meri on tormine, laevadki kõiguvad,

ainult need püsivad, kes pole nõrgad.

Sihtida tuleb, kui tuuled sind kisuvad,

laine peal sõuavad need, kel on jõudu.

Kui mina ei ütle, siis kes seda teeb?

Kui mina ei räägi, siis vaikus jääb kestma.

Aeg pole lõputu, aeg pole teeskleja,

ütle, mis mõtled, sest mõte on kestvus.

Olen ma tuul või olen ma leek?

Olen ma vihm või olen ma torm?

Miski mind peatada enam ei saa,

sest