Untitled

Paju tänav, öö on vaikne, latern vilgub tees,

Kiilakad pead, bomber seljas, elu käib meil sees.

Külm tuul puhub Lähte pealt, aga süda soe,

Kamp sõpru koos, ei murra meid ei aeg ega ohe.

Taskus mündid, peas on plaan,

Naer ja mälestused jäävad maha tänava peale.

Koos oleme tugevamad, vend, ära unusta,

Kui maailm surub peale, me ei kuku kunagi maha.

Üks laua taga, üks hääl, üks vaim,

Aasta kaks-null-kaks-viis — see on meie aeg, meie laim.

Õlu käes ja jutud rasked, elu õpetab,

Kes jäi, kes läks, aga kamp ei lagune — peab vastu vaid.

Pole kulda, pole kroone, ainult aus käepigistus,

Ühtekuuluvus on valu vastu parim vastus.

Kui öö venib pikaks ja hommik ei küsi luba,

Me seisame sirgelt, sest seljataga on oma.

Koos oleme tugevamad, vend, ära unusta,

Kui maailm surub peale, me ei kuku kunagi maha.

Üks laua taga, üks hääl, üks vaim,

Aasta kaks-null-kaks-viis — see on meie aeg, meie laim.

Pole püha, pole kurja, ainult tee, mida käime,

Iga arm õpetas, iga kukkumine vaimne.

Kui Paju tänav vaikib, jääb kaja veel meisse,

Sest kamp pole koht — kamp on meis endis.

Koos oleme tugevamad, nii täna kui homme,

Lähte küla vaim — see ei kao, see on komme.

Kui maailm küsib, kes me oleme, vastus on lihtne ja selge:

Sõbrad. Üks kamp. Üks tee. Igavesti päris.