Sa istud pargis, jalad maas,
Jood laua viina, mõtted sul kummalised keerlevad vaid peas
Päike loojub, varjud pikenevad,
Kas sa leiad rahu, kui hinge mured jälitavad
Elu piinab, silmad ja süda vaid aimavad halba,
Iga lonksuga unustad, mis on elu valu ja hinge piin.
Mõtted lendavad, tuuled su mõtteid endaga kaasa kannavad,
Jood sa rahus siin laua viina
Kuid hinges miski sind ikka veel piinab
Sa vaatad tähti, aga nad ei vasta,
Kus on lootus, mis sinu sees vaid kogu see aeg kasvab
Üksik naeratus, pitseeritud sinu näkku
Sa vaid valad vedeliku endale juurde vaid makku,,
Jood ja jood, suva ja pohhui sul kõigest niiguinii
Aga süda nutsab, nagu see oleks vaid vahast küünal ja vaikselt see sinu eluiga mõõdab
Elu möödub,kuid igal lonksul on oma nägu ja viis
Kui d see joomine ei päästa sind niikui nii
Pargis seistes, kas kuuleb keegi seal sind
Sa ju tead mis väärtuses on praegune heli hind
Kus on armastus, mis kaduma on läinud ja sina sedasi jumala hoolde siia vaid jäid
Rikas võid olla,kuid vaene su hing
Kahju et kerge ei tea ega tunne sind
Peeglis vastu vaadata võib naeratus, kuid sees on hädasi,
Mis teha kui kõik oma võimalused sa käest lasid,,,
Kas tõesti arvad et see sind ei hävita,kuid teades seda see kedagi ausalt öelda ei huvita,!!!
Ja me elu aeg vaid käib mingit äri
Kuid vahest keegi meil kõri läbi siis närib
Jood ja jood, suva kõigest sul pohhui
Aga süda nuttsab, nagu oleks seal küünal,
Elu möödub, igal longsul uus lootus,
Kuid see joomine, ei aita sind siin
Kohtumised, naer ja vahest pisarad
Kuid kõik need mälestused mida võid sa albumisse lisada
Ja kui sa sulged silmad, unustad kõik nad siis ei suuda sa rahus ikka elada
Elu kiirus hoiab sind öises laulus kaas.
Sa istud pargis ja jood seal laua viina,
Aga mu süda karjub:
Laske ma alles selle eluga siin harjun
Mõnusa muusika, vaikselt ma mõtteid endale just kui loon
ja enese tappu mõtted kui kampsuni ma endale siis selga koon
Jäägu pargis viin ja minu halvad teod,ehk tulevikus tulevad helgemad mõtted ja paremad peod
