Untitled

Meeste kamp, selg vastu selga, tormis ei murdu,

tänav õpetas vara – vendlust ei kurda.

Hoiame kokku, kui linn meie vastu,

au on valuuta, me ei müü seda vastu.

Ühine tulevik – silmis see leek,

täna veel võitleme, homme on tee.

Teenetest kinni, sest sõna on kuld,

reetmine võõras, me ring on kui kilp.

Kui langeb üks – siis tõusevad kõik,

veri ei jahtu, kui põleb see tõik.

Maailm võib suruda põlvili maha,

aga meie ei murdu – meil süda on raud.

Me hoiame kokku, üks hing, üks plaan,

varjudest tõuseb me nimi ja maine.

Võitleme koos, kuni puhtaks saab tee,

üks veri voolab – ei murra meid keegi.

Tänavad räägivad lugusid meist,

vaiksed sammud, aga jõud on meis sees.

Maine ei pääse juhuse hooleks,

iga liigutus kaalutud, hoitud on loogik.

Ei kummarda valele, seisame sirgelt,

kaotused õpetand mõtlema kirkelt.

Vend on vend – see pole vaid sõna,

see on lubadus, mis jääb ka siis, kui on pimedam õhtu.

Kui maailm on külm ja usaldus napp,

siis meie ring jääb – see pole vaid kamp.

See on pere, see on au, see on tee,

meeste kamp koos – ja nii jääb see.